Ära iial külasta kriitiliselt haiget ämm, naisevenda, vedrumadratsil surevat naist, üles tõstetud naist, rumalat

Ära kunagi külasta ämma, kes on raskelt haige, naisevend, kes sureb vedrumadratsil, naine tõstetakse üles, rumal mina oma mehega külas, kaks inimest, kahe pere olud pole nii head, läksid varakult tööle, kaks inimest teistes kohtades, eriti kalliks pidasid teineteise tundeid, järk-järgult paigutati esemeid, uusaastapäeval läheme koju pärast abiellumist. Tänu kodulinnale saavad nad küll natuke raha teenida, aga ainult oma pere toitmiseks. Nii me siis abikaasaga arutasime, et kui oleme noored või läheme nüüd paar aastat tööle, siis pärast laste saamist läheme koju vanemate ja lastega kaasa. Kolmandal tööaastal jäi ämm haigeks ja otsustasime abikaasaga koos koju minna, lasta lastel juba meiega koos kasvada ning ka lapsemeelsust harrastada. See haige ämm on aastaid vahelduvate mõõnadega, peaaegu igal aastal läheb ta pooleks kuuks kümneks päevaks haiglasse, vähemalt kolm korda aastas, ainult kaks inimest hoolitsevad kordamööda minu ja mu mehe eest. Ja ta mehe kaks venda, igavene sina, kes õues töötab, ämm, kes iga kord haiglas on, ei teeni sentigi. Ja veel üks vend, otse öeldes hõivatud, ta on lahku minemas, tema ämm ei ole see, kelle eest ta vastutab, ära vaata. Aga mu abikaasa ütles alati, et puudus on õnnistus ja vanemate eest hoolitsemine on kohus, see peaks olema kohustus, mitte liiga palju tülitseda kahe vanema vennaga, ema on haiglas, haiglal on ravimatult haige kohta teatis. Kaks sõna - ämm ei tule ikka veel haiglasse külla, ütles ta ämm, et on oma mehe peale pettunud, tahab koju minna, ei saa väljas surra, külas on see kombeks, vana mees suri ja pidi perekonnas silmad sulgema, nii et kui ämm suri, kiirustasin koju tagasi, ei läinud rohkem kui poolt tundi, ämm oli läinud. Nägu enne, kui kõnnib kogu tee oma abikaasaga, osutades oma voodiäärsele puidust kastile, mu abikaasa taga ja mina oleme olnud kohustatud tegelema tema ämmaga, aga isegi sel ajal on tema abikaasa kaks venda ainult hauapäeval üks kord, siis läks kumbki oma asja ajama ja kaks venda pärast ütlesid, et teavad, et ämm jääb alati haigeks, neil pole ka raha, ei saa ah. Aga ämm, matuseriitustel raha, kui neil pole kapitali, osutab ka neile, ma olin nii vihane, et tema ämm on viimastel aastatel haige olnud, nad ei pea arsti eest hoolitsema, pole veel kordagi vabastatud, nüüd surnud, mõtlen ikka veel rahale, ma ei annaks sentigi. See lihtsalt näeb seda, kaks algset vanemat venda jälgivad, et tema ämm on lihtsalt tavaline vanamees. Sissemakse puudumine on sageli haige, kas lõpuks sai abikaasa või matuseriituste raha minu selja taga kahelt vanemalt vennalt, tean, et abikaasaga tülitsemine on mõttetu. Pärast seda, kui me abikaasaga tema ämma pärandi lõpetasime, meenus mulle toas voodil vedrumadratsit nähes, et ta ämm suri ja ma patsutasin vedrumadratsit. Rumal elu pärast seda, kui mu abikaasa ja mina mati üles võtsime, voodisurve viiekümne tuhande dollari eest, ma arvan, et see on ehk ämma elusääst, ta on see, kuidas säästa, et nii palju säästa ah, abikaasa võtab selle kokkuklapitava raha, see on nii armastatud, kohutavalt lõpuks. (Pildid on internetist, pole siin midagi pistmist, need pärinevad originaalautorilt, palun ärge plagiaati uuesti avaldage)