Tema isa suri, võõrasema napsas hoiuraamatu, tütar on abitu, müüb mööblit, avab vedrumadratseid, SOB

Minu nimi on Zhang Li, olen maainimene ja töötan nüüd linnas. Meie kodused tingimused on üldiselt kodused. Kuigi õpitulemused on head, otsustasin mingil põhjusel ikkagi koolist lahkuda. Mu ema suri, kui ma olin esimesel kohal. Olin isaga koos ja arvasin, et ka minul võib olla kaks inimest, ainult natuke kibe elu, ma teen halba, aga ma usun, et seni, kuni mulle aega antakse, kõik muutub. Seda enesekindlust nimetatakse pimedaks enesekindluseks, ilmselt isa ei arva, et ta suudab minu eest hästi hoolitseda, ja ma ei tunne ka, et ma suudan tema eest hästi hoolitseda, küla kosjasobitaja, kes teda aitab ja naise leiab. Pärast abiellumist töötab mu isa, sest see ei ole ju nende naine, keegi teine ei talu sinu vaest olemist. Ka pärast isa linna sain kooliaasta, sest võõrasemaga, kuigi mitte väga kiiresti, on kõik näost peale okei, aga kaks inimest saavad omavahel läbi, kõik ei kõnni südames, see teeb mu südame väga ebamugavaks, mulle ei meeldi selline teineteise elu näitlemine ja siis isa kukub koolist välja. Pärast koolist lahkumist, sellest ajast peale, kui ta isa teadis, et mul pole minu jaoks põhjust, tean ka mina, et see asi on selles, et ma teen halba ja ma ei lähe teda õnnetuks tegema. Seega oli see kaks aastat ummikseisus olnud. Kaks aastat hiljem on mul ka natuke raha käes, tegelane julgus isaga kohtuda. Isa nägi mind ja on ka nurgas pisaraid täis olnud, jalutuskäik andis mulle taskuraha. Sel ajal olin ma laastatud, hiljem igal nädalavahetusel lõpetab see isale toimetatud eine, seega meie tunded leppivad. Kuid kahjuks sai isa surnukeha tööplatsil põleda, ta läks haiguse tõttu koju ja suri paar aastat hiljem. Sain teada, et ta isa oli surnud, kui koju tagasi tulin, võtsin kiiresti takso, võõrasema oli juba läinud mu pagasi pakkima ja siis muidugi viis ta isa pangaraamatu ära. Mu süda on väga abitu, maetud pärast isa koju, valmis mööblit müüma, et kodus kõike müüa, et vältida purunemist, näen sellist olukorda, peaksin kodus väga raske olema. Aga mul on avatud vedrumadratsid, SOB. Isa peidab ümbriku vedrumadratsi alla, eelpool õpitud kaks sõna "kaasavara". Avan ja näen pangakaarti. Ma ei tea, kui palju raha see on, aga mu isa töötas nii kõvasti, et mulle raha koguda. Siis ma puhken nutma. Ma tõesti tunnen, et midagi on valesti. Ma ei tohiks temaga õhku osta, ma ei tohiks linna minna. Elu on nii lühike, kõik on muutunud perekonnaks, kelle tõenäosus on nii väike. Ma raiskasin väärtuslikku aega. Ma tahan öelda, et ma loodan muidugi, et kõik kaaluvad enne abielu, kaaluvad ka enne uuesti abiellumist, kas lapsed ei suuda seda raskust kanda. Kas teie arvates mõjutab lahutus uuesti abiellunud inimestel selliseid asju lapsi?