Stabiilne sisemine vedrumadrats

Lisaks materjali ühtlasele kvaliteedile on seda raske puhastada - algsed madratsid hakkavad tavaliselt määrduma, kuna need satuvad sageli koos padjaga või kasutavad ära puukide tükke põllumajanduslikus pinnases ja putukad on kokku surutud. Siiski pakuvad need spetsiifilist eelist: hüljatud põllumajandussaadustest kodus valmistamine on odav. Isegi 19. sajandi lõpus alustasid kohalikud väiketootjad madratsite tootmist ja need tooted on endiselt odavad, sest varased madratsitootjad tuginevad endiselt äärmiselt odavale täiteainele (tavaliselt kasutatakse rätsepa äravisatud jääke) ja kättesaamatule kangale. Sellel on stabiilne sisemine vedrumadrats, mis võib olla oluline edasiminek madratsite disainis ja on 19. sajandi keskpaigas varajases arengus. Ühtlase vedrumadratsi komplekti paigutatud siseruumides asuva kaunistuskihi kaudu saavad tootjad oma toodetele süstida tugevuse, elastsuse ja ühtlase tekstuuri. Siiski on nn sisemise vedrumadratsi tootmiskulud väga kõrged, et seejärel saaks need kulud edasi kanda jõukatele klientidele, kes ostavad varakult luksuslikke laevu ja hotelle. Kuni Esimese maailmasõja lõpuni, mil sisseehitatud vedrumadratsid masstootmisse jõudsid, oli ettevõtte president varem valmistanud voodiraame. Kuigi nõuded - 40 dollarit rohkem kui kaks korda parem hobusejõhvist madrats - osutusid tema 1926. aasta sisseehitatud vedrumadratsi tooted väga mugavaks, nii et miljonid ameeriklased ostsid neid.